Kalevi kontori uusim liige Diana Tagaväli on Tallinnast pärit, Õismäel üles kasvanud ning väiksena mullaseguses liivas jalkat küll mänginud, kuid jalgpalluriks ta ei sirgunud vaid leidis end üha sagedamini tribüünilt. Loe lähemalt, millega Diana Kalevis tegeleb ja kuidas ta siia jõudis. 

Kuidas jõudsid Kalevisse ja mis ametikoht Sul siin on?

Jõudsin Kalevisse tänu ühele kaheaastasele projektile, mida Kalev alustas talvel koostöös käsipalliklubi HC Tallinnaga. Projekt ise nägi mulle esialgu ette osalist tööaega, ent olen lisaks sellega seotud ülesannetele endalegi märkamatult saanud kalevlaseks. Mu ametikohaks on tegevjuht ehk andsin jalgpallile sõrme, kuid võttis käe. Tuleb tõdeda, et lasin sel juhtuda suurima heameelega.

Kus oled varem töötanud?

Asusin 20-aastaselt tööle Eesti Jalgpalli Liitu ja kokku tegutsesin seal kuus aastat. Mu kanda oli kõikide koondiste võõrsilmängude reiside korralduslik pool. Viimasel sealoldud aastal sain endale toimetamiseks seniste ülesannetega paralleelselt paar noortekoondist – korraldasin suhtlust treenerite, mängijate ja jalgpalliklubidega ning organiseerisin treeningkogunemisi.

Soov maailma näha ja seeläbi veelgi paksemat nahka kasvatada viis mind mu lemmiklinna Liverpooli. Täitsin iseendale aastal 2009 pärast elu esimesel Liverpool FC kodumängul käimist antud lubadust – nimelt elada mingi aeg oma elust just nimelt seal.

Töötasin seejärel mõnes restoranis ja baaris – Eestis täiesti kohutavalt alahinnatud töö, mille peale osa inimesi tekitab pea kohale küsimärgi. Ja tuleb tõdeda, ma olen väga tänulik, et seda teha sain. Õppisin mitte murduma, kui füüsiline ja vaimne pinge mind korraga nätsutasid. Töö teenindavas sektoris on justkui ajateenistus, mis võiks kõigile kohustuslik olla, et asjad peas paika loksuks. 

Mingi hetk jõudis mulle kohale, et tunnen oma linna ajalugu juba piisavalt hästi, et seda teistega jagada. Asutasin oma firma ja hakkasin vabakutseliseks giidiks. Mõnda aega töötasin ka jalgpallireise ja treeninglaagreid korraldavas firmas tiimide saatjana. 

Mis on kõige suurem erinevus klubis ja liidus töötamise vahel?

Liit on suur organisatsioon ja seal on palju osakondi. Sa oled keskendunud oma valdkonnale ja tegutsed ainult üsna kindlates piirides. Kalevi väikeses kontoritiimis on kõigi asjaosaliste tegevusampluaa palju laiem – kui vaja, paneme kõik nelja-viiekesi pead kokku millegagi, mis võib-olla vaid ühel meist vastutusvaldkonnas. Kui hiljutine tööseisak oli ja olukord juba selginema hakkas, ent trennid veel alanud polnud, lasime kummikutes mööda statat ringi ja korjasime risu. See staadion on meie kõigi jaoks teine kodu seega oli see täiesti loomulik viis end tegevuses hoida ja ümbrust ilusamaks muuta.

Milline on Sinu haridusteekond- mida ja kus õppinud oled?

Astusin Tartu Ülikooli õigusteaduskonda ja äärepealt oleksin selle ala peale tööalaselt läinudki. Siis aga küsisin endalt, kas see on asi, mida ma tõesti teha tahan ning kas tunnen sellega seoses seda surisevat õnnetunnet. Kuna vastus oli eitav, siis ma teadsin, kuidas edasi toimida. 

Mida igatsed kõige rohkem Inglismaalt? Mida igatsesid Eestist enim, kui olid Inglismaal?

Igatsen sõpru, kes minust sinna jäid. Seda eriti nüüd, mil olukord maailmas ei luba neile külla reisida. Ja igatsen kuulda seda kreisit Scouse murrakut (mida 95% inimestest, kes seda kuulevad, just kõige kaunimakõlalisemaks ei pea). Ja ühte voldilist koera, kes mu südamesse suure pesa tegi. 

Eestist enim igatsesin oma peret ja sõpru. Endalegi üllatusena maksavorsti. Ja seda põhjamaist sügavust, mida sa brittidega suheldes sama lihtsalt ei leia. 

Mis on Sinu meeldejäävaim jalgpallimäng, kus oled käinud?

2010. aasta oktoobris Belgradis aset leidnud Serbia-Eesti 1-3. Tunne oli nagu poleks kunagi varem sedaviisi tundnud.

Kui tohib, siis ma lajatan siia ka meeldejäävaima jalgpallimängu, mida olen telekast näinud – 2019 mai algus ja Liverpool-Barca 4-0. Olin just tulnud Liverpoolist Eestisse külla ja see mäng sundis mind reaalselt diivanilt vajuma põrandale. Rõõmupisarais. Ei kahetsenud hetkeksi, et ei viibinud Liverpoolis, sest vaadata seda mängu samas Õismäe paneelelamu elutoas, kus 15-aastane mina vaatas samade emotsioonidega CL finaali aastal 2005, oli… äärmiselt äge!

Millega tegeled vabal ajal?

Kaon kuskile mõnusa vaibiga kohta raamatu ja kohviga. Ja päev on veits poolik ilma õhtuse jooksuta. UK-s olles armastasin Põhja-Walesi põgeneda, kui linnaõhust kõrini sai ja mägede keskel ärkamist igatsesin. Nüüd, esimesel suvel Eestis üle nelja aasta, tahaks samasugust looduseasja ka kodumaal harrastada (tõsi küll, seekord ilma mägedeta). 

Mida soovitaksid 17-aastasele Dianale?

Juurdle vähem selle kallal, mida teised sinust arvavad. Lähtu oma valikute tegemisel südamest, mitte ühiskonna normidest. Tead, Diana, su veidi vanem sina on praegu väga häppi, nii et ära muretse tuleviku pärast, kõik saab sujuma suurepäraselt!

Mis spordialadega oled tegelenud? Kas oled ka mõelnud ise jalgpallitrenni tulla?

Kooliajal sai minust selline muusikalaps, kes valis spordi asemel koorilaulu, vaatamata sellele, et veel kuueaastaselt olin tassinud palli endaga igal pool kaasas. Üks asi muidugi ei välista teist, aga olin ikka väga pisike ja habras kah ja olles kokku puutunud paari lambise luumurruga (a la vehin kodus käega ja murran pöidla) otsustasin oma noore peaga, et ei hakka riske võtma ja jalkatrenni minema. Olen nõus, et sa ei mõista jalgpalli lõplikult kuni sa ei ole ise mängimisega tegelenud, seega never say never. Pole võimatu, et lähitulevikus võib mind paar korda nädalas kuskil palli taga ajamas kohata. 

Milline on panus, mille tahad endast Kalevisse jätta? 

Usun, et mul on anda läbi oma senise kogemuse saavutatud tööeetika, mis ei luba asjadega toimida alla oma lati. Samuti uskumine sellesse, et mitte miski pole võimatu, kui selle nimel piisavalt tööd teha. Ning oskus transformeerida see pühendumus millekski kauniks ja pikaajaliseks.