Meist
Ajalugu
Klubi asutati aastal 1911 ja taasasutati 2002. aastal. Hetkel mängib klubi Esiliigas ning peab kodumänge Kalevi Keskstaadioni kunstmurul. Eesti meistriks tuli Kalev aastatel 1923 ja 1930 ja Eesti NSV meistriks aastal 1955.
Algus
Kui 24. mail 1901 asutati Tallinnas eestlaste jaoks paljutähenduslik Jalgrattasõitjate Selts Kalev, siis kümme aastat hiljem sündis jalgpallimeeskond Tallinna Kalev. Omariikluse algaastatel oli Kalev üks kahest Eesti jalgpalli lipulaevast VSS Spordi meeskonna kõrval. Nüüdseks sada aastat erinevates variatsioonides jalgpallikaardil püsinud Tallinna Kalev on etendanud Eesti vutiloos olulist rolli nii klubina kui mitmete silmapaistvate koondislaste kasvatamisel.
1909. aasta kevadel moodustati Tallinnas jalgpalliselts Meteor, kuigi regulaarselt treenima hakati juba aasta varem. Meteori asutasid Tallinna koolinoored eesotsas Julius Reinansi ja Bernhard Abramsiga. Meeskonna mänguvormiks oli sinine särk ja valged püksid. Esimeseks treeneriks kutsuti Tallinnas elanud inglasest linakaupmees John Urchard. Viimane tellis Inglismaalt ka esimese komplekti jalgpallisärke. Meeskonnaga liitus ligi nelikümmend mängijat. Teiste seas sellised hilisemad tuntud spordimehed nagu Voldemar Luik, Otto Silber, Johannes Ellip, Artur Sälg, Johannes Villemson, Sergei Orlov, Rudolf Kuuskman, Ferdinand Raba jt.
Meteor mängis 6. juunil 1909 Tallinnas Lasnamäel Valge majaka taga väljakul Eesti esimese ametliku kohtumise teise pealinna klubi Merkuuriga ja võitis 4:2. Kuid kaks aastat hiljem Meteori meeskond lagunes. Nimelt 1911. aasta kevadel otsustasid peamiselt kergejõustikuga tegelenud Abrams, Villemson ja Kuuskman siduda end Kaleviga, kus olid sportimiseks paremad tingimused, ning keelitasid ka teisi endale järgnema. Nii läkski kogu Meteori meeskond täies elavjõus üle Kalevisse. Lisaks veel mõned uued koolinoored. See sündis 27. mail 1911. Mõnedel andmetel toimus üleminek siiski alles augustis.
Kui esialgu oli Kalevi koduplatsiks Lasnamäel asunud Valge majaka väljak, siis 1913. aastal ehitas linnavalitsus Tiigiveskile (praeguse Kalevi staadioni läheduses) avaliku jalgpalliväljaku, millest sai Kalevi uus koduväljak.
Esimene meistritiitel
1920ndatel küttis Eesti kodujalgpallis kirgi intrigeeriv vastasseis Kalev vs Sport. Kohalik derby, millele stardipauk anti 9. mail 1920 peetud sõprusmänguga. Sealt alates kujunes nende meeskondade mõõduvõtmine spordisündmuseks, mis meelitas pea alati kohale täismaja. Kaks-kolm tuhat pealtvaatajat ei olnud nendel mängudel haruldus. Värsisepad riimisid kahe suure duelle sõnadega:
”Päevakorral Sport ja Kalev Ärevuses linn ja alev –
Kes on hoogsam, kes on parem
Nõuab selgitust kui varem
Olgugi et palju peetud
Lööminguid ja kihla veetud…”
Koduse meistritiitli otsustasid tavaliselt ikka need kaks klubi. 1923. aastal õnnestus kalevlastel võita esimene meistripärg, kui otsustavas kohtumises alistati Sport 1:0. Tallinna Kalevi ridades tegid siis ilma sellised Eesti jalgpalliajaloo suurnimed nagu August Lass, Eduard Ellman-Eelma, Arnold Pihlak, Ernst Joll, Elmar Kaljot jt. Toonane koosseis andis suur osa mängijaid ka Eesti koondisse, mitmed kaitsesid rahvusvärve 1924. aasta Pariisi olümpiaturniiril. Ilmselt oli see ka Kalevi jalgpallimeeskonna kõrgaeg.
Tagasilöök tuli 1925. aastal, mil spordiseltsi juhatuse ja mitme juhtmängija vahel tekkinud erimeelsused lõppesid vutimeeste diskvalifitseerimisega. Pettunud mängijad siirdusid TJK meeskonda, mis oli Kalevile tõsiseks tagasilöögiks. Jalgpalliklubi särkides tulid endised kalevlased 1926 ja 1928 Eesti meistriks.
Teine meistritiitel
Ka Tallinna Kalev jõudis sõjaeelses Eestis veelkord meistritiitlini. See skandaalseks kujunenud turniir leidis aset 1930. aastal. “Nõgise hooaja lõppakordiks olid skandaalsed esivõistlused,” kirjutati spordipressis. Nelja tugevama klubi turniiril oli ilmselgelt tugevam Spordi meeskond, kuid ootamatult ei suudetud noorest Kalevi meeskonnast jagu saada. Tulemusega 0:0 lõppenud mäng tegi võimalikuks ka kogu järgnenud loo.
Nii olid mõlemad meeskonnad enne viimast mängu punktide arvestuses ühel pulgal ning kõik jäi 5. oktoobril viimase mänguvooru otsustada. Sporti ootas ees mäng jalgpalliklubiga, Kalev pidi samal ajal mängima Narvas Võitlejaga.Siis sündiski endisel Narva sporditegelasel Aleksander Lugenberg-Mändverel, kes oli üks Kalevi juhte ja jalgpalliliidu juhatuse liikmeid, fantastiline idee Kalev taas troonile upitada. Selleks toodi Sport – TJK mäng pärastlõunaselt ajalt hommikusele. Võitleja meeskond sõidutati aga Tallinna, et kalevlased saaksid nendega siis vastavalt vajadusele skoori teha. Kui Sport võitis viimase mängu 3:0, siis Kalev vajas seejärel Meistrikstulekuks koguni kaheksaväravalist võitu, mis tegelikkust arvestades oli ebareaalne. Aga Võitleja, kes muidu oli pealinna meeskondade hirmuks, oli eesotsas väravavahi Viruverega sedakorda justkui halvatud. Poolajaks juhtisid kalevlased 7:0, millele teisel poolajal lisati veel neli. Kalev võitis 11:0 ja sellega koos tuli teist korda Eesti meistriks. Kohe pärast mängu küsiti Lugenbergi käest, kui palju Kalev maksis iga löödud värava eest. “Iga värava eest maksti 250 krooni.”
Vaevalt osati sel hetkel arvata, et lõõpimisel tõsi taga oli. Tegelik selgus saabus seitse aastat hiljem. 1937. aasta veebruaris toimunud Eesti Jalgpalliliidu esindajatekogul tegi Aleksander Mändvere teatavaks, et kui tema oli 1930. aastal Kalevi jalgpalliosakonna esimees, läinud Kalevile meistritiitli saamine maksma 1000 krooni.
Ajaleht Uus Eesti märkis: “Nagu nüüd Mändvere avaldas, maksnud Kalev Võitlejale sõidukuludeks 500 krooni. Kuhu jäi teine 500 krooni, sellest Mändvere ei kõnelenud. Avaliku saladusena kõneldi aga sellestki, et teine viissada kuulus Narva meeskonna väravavahile Viruverele.” Kui spordiselts Kalev tähistas 1931. aastal oma 30. tegevusaastat, kirjutati jalgpalli kohta: “Ühendagu jalgpallisport meie pere hüüdsõnaks: Mäng olgu aus. Ainult kindla moraaliga kasvatame omale järeletuleva põlve.” Omariikluse päevil enam meistrikulda ei saadud, kuid esikolmikusse maanduti veel kolmel korral. 1939. aastal jõuti isegi karikafinaali, kus kaotati TJK-le 1:4. 1930ndate silmapaistvaim mängija oli Ralf Veidemann, kes kuulus mitmel hooajal kindlalt Eesti koondisse.
NSV liidu aeg
Sõjajärgses Nõukogude okupeeritud Eestis omandas Tallinna Kalevi jalgpallimeeskond sootuks teise tähenduse. Nimelt mängis sellenimeline klubi tervelt 11 hooajal Eesti esindusmeeskonnana NSV Liidu meistrivõistlustel. Seda aastatel 1947–1954 ja 1960–1962. Viimati 1946. aasta kodustel meistrivõistlustel mänginud kalevlased olid kolmandad, kuid sealt edasi esindas Kalevit koduses liigas juba teine koosseis. Kui 1955. aastal omandas õiguse esindada Eesti NSV üleliidulises sarjas pealinna Dünamo, pääses Tallinna Kalevi esindusmeeskond lõpuks ka Eesti NSV meistrivõistlustele. Tasuks võideti esimene ja seni ka viimane sõjajärgne meistrikuld. Tasavägiselt kulgenud turniiril kindlustasid Tallinna Kalevi mehed, kelle seas üks põhitegija oli ka hilisem Eesti koondise peatreener Uno Piir, endale esikoha alles lisamänguga. Põhiturniiril koguti Tartu Dünamoga võrdselt 28 punkti. Seejuures nende viimast 0:0 lõppenud mängu vaatas 6000 pealtvaatajat. Lisamängu võitis Kalev 3:1.
Tähelepanuväärsed on Tallinna Kalevi ajaloos aastad 1960 ja 1961. Nimelt esindas Kalev neil kahel hooajal eesti jalgpalli NSV Liidu meistrivõistluste kõrgliigas. Võimalus selleks avanes siiski tänu üleliidulise jalgpalliföderatsiooni soovile laiendada vutigeograafiat ja kaasata turniirile kõik rahvusregioonid. Teiste seas said nii endale kõrgemas seltskonnas koha ka Baltimaad, sealhulgas Eesti NSV. Kodus otsustati, et Eesti NSV esindab 22 meeskonnaga liigas Kalev ja peatreeneri rolli asus Elmar Saar. Teda abistas Uno Piir. Sisuliselt vabariigi koondisena esinenud Kalev saavutas hooaja lõpuks 19. koha. Seljataha jäid Vilniuse Spartakas, Bakuu Neftyannik ja Chișinău Moldova. Teine hooaeg kõrgliigas lõppes aga viimase 22. kohaga ja langemisega esiliigasse. Ometi näitas Kalev mitmeid suurepäraseid mänge. Nii viigistati kodumurul 2:2 pronksi võitnud Moskva Spartaki ja 0:0 Moskva Dinamoga. Kusjuures Spartaki vastu juhiti veel 69. minutil 2:0. Toonases meeskonnas andsid tooni sellised tuntud nimed nagu Ants Veldermann, Mati Gilden, Benno Tael,Erich ja Karl Kollo, Raul Nell jt.
Taasloomine
Eesti jalgpallikaardile tuli Tallinna Kalev jalgpalliklubina tagasi 2002. aastal, mil 1. septembril asutati iseseisev klubi. Asutajateks olid Rein-Vello Ojavere, Mati Liim, Kaido Mägi ja Raimo Nõu, juhatusse valiti Ojavere, Mägi ja Nõu.
Järgmisel aastal võideti juba esikoht III liiga põhja tsoonis ja 2004. aastal II liigas. 2005. aastal mängiti I liigas ja saavutati hooaja lõpuks 4. koht. Veel aasta ja liigas jõuti esikolmikusse ning üleminekumängudega tagati endale 2007. aastaks koht meistriliigas.