Ragnar Klavan asub mängima Tallinna Kalevi eest!

Ragnar Klavan naaseb jalgpalliväljakutele hakates esindama Tallinna Kalevit! 37-aastane keskkaitsja hakkab kandma särki numbriga 15.

Tema viimase ametliku kohtumise (eelmise aasta septembris Paide Linnameeskonna eest) ja potentsiaalse debüüdi vahele tuleval laupäeval Pärnu JK Vapruse vastu jääb täpselt 321 päeva. Sellist jalgpallipausi pole veel Ragnari silmapaistvas karjääris, millest 17 aastat on möödunud välismaal mängides, ette tulnud. See periood on möödunud suuresti Kalevi presidendi rolli täites.

Nüüd uurimegi Ragnarilt, mis viis teda otsuseni uuesti mängima hakata, tööst presidendi ametis ning selle ühendamisest mängija omaga, Tallinna Kalevi tulevikuplaanidest ning mõtteid mitmel muul Eesti jalgpalliga seonduval teemal.

Kirjelda uuesti mängima hakkamise otsuse tagamaid, kuidas selleni jõudsid?

See protsess on olnud pikk, peale viimast ametlikku mängu võtsin endale mõtlemisaja, et mida edasi teha. Kui alustasin enne hooaega Tallinna Kaleviga jaanuaris väikestlaadi treenimist oli selge, et kui keha võimaldab ja kõik muu sobitub, siis tahaks Kalevi eest peale tulla. Peamine põhjus, miks seda otsust nii kaua vaagisin, seisnes mõttel, et milline on minu kõige suurem kasutegur Tallinna Kalevile just praeguses ajahetkes. Selle otsuse juures ei ole mingisuguseid isiklikke ambitsioone, pean tähtsaimaks seda mis oleks kõige parem Tallinna Kalevile.

Millisena näed enda rolli Tallinna Kalevi mängijana?

Õige koosluse leiavad meie treenerid. Vaadates käimasolevat hooaega, kui hästi meie noored mängivad ja kui palju nad on arenenud ning kui hea meeskonnavaim on tekkinud, ei ole mulle oluline, kas olen pingil toetavas rollis või kandev jõud väljakul. Kuna hooaeg on alles poole peal ning meie pink ei ole niivõrd pikk kui mõnel teisel Premium liiga klubil, siis on vajalik suurendada meeskonna sügavust. Kindlasti neid mänguminuteid koguneb, kuid me oleme selle klubi loonud selleks, et anda noortele võimalus. Mille pärast ma mängima lähen, see on selline toetav funktsioon, et kui poisid nagu kulda mängivad, siis olen heameelega seal pingipeal ka toetavas rollis. Sama lugu oli kunagi ka koondisest loobumisega, et see hea koht vabaneks noorte jaoks, kes on meie tulevik.

Lisaks mängimisele oled jätkamas ka oma senist tööd klubi presidendina, kuidas neid rolle omavahel sobituma panna plaanid?

Selle kõigega üheaegselt tegelemine saab üks kena võimlemine olema. Kui luua terviklikku klubi, siis on vaja igast otsast panustada ning seda me soovimegi Tallinna Kaleviga. Ei ole see, et teeme ainult noortetööd või tegeleme ainult esindusega, kõik need pusletükid peavad ilusti kokku langema. Minu täiemahuline liitumine esinduse treeningute ja mängudega võtab natuke seda kontori poolt vähemaks, kuid klubina on meil tekkinud hästi tugev ja tore organisatoorne pool, kus kõigile langeb piisavalt vastutust. Meie tuleviku visioon on saada Baltimaade parimaks akadeemiaks. Selles suunas me liigumegi ja akadeemia loomine aitab meid kindlasti sel teekonnal. Aga see on visioon, kuhu soovime jõuda ning nüüd ongi natuke nagu tsirkuses köie peal kõndimine, et tuleb leida see õige balanss koos kõikide asjadega, mida on vaja teha. Edaspidi tegelen põhimõtteliselt suures pildis ainult tähtsate projektidega!

Oled suutnud mitte ainult Eesti, vaid ka maailmamõistes teha silmapaistva karjääri, kuidas tunnetad enda rolli eeskujuna ja kogemuste edasi andjana mängijana?

Minu enda üks eredamaid mälestusi veel Viljandis mängides oli Mart Poomi näidistreening, mida ta meile läbi viima tuli. See oli minu jaoks midagi nii suurt, et mäletan sellega kaasnenud emotsioone siiamaani kui eilset päeva. Mart oli esimene, kes jõudis Eestist välja nii kõrgele tasemele mängima. Mõnes mõttes avas see minu jaoks silmad, et töö ja vaevaga on see ka meie väikselt jalgpalli maastikult võimalik. Mõjutav faktor praeguse otsuse langetamisel oligi, et meie esindusmeeskond on ülesehitatud noortele mängijatele. Minu kohalolek nende juures ning üldse see, et lähen nendega koos väljakule – võib-olla on mul endalgi raske sellest mastaabist aru saada, kui oluline see neile olla võib. Mõeldes korra tagasi, Valerengas mängides, oli mu meeskonna kaaslaseks Manchester Unitedi legend Ronny Johnsen. Ma ei olnud siis küll positsiooni poolest keskkaitsja, kuid mulle oli see midagi väga erilist, kui sai niivõrd suurt Premier League`i kogemust omava mängumehega koos trenni teha.

Vaadates hetke tabeliseisu ning seda, et ka ise taas mängima hakkad, kas eurokoht on otseseks eesmärgiks seatud?

Natuke vaibi pealt öeldes – kui Leicester City suutis Inglismaa meistriks tulla… Spordis ja jalgpallis on hästi palju kinni meeskonna dünaamikas, need õiged inimesed õiges ajahetkes, siis on võimalik underdogina suuri asju korda saata. Ma ei tahaks olla selline pessimist, kes ütleb, et meil ei ole mingit võimalust. Praeguseks on mängitud 20 vooru ning me oleme päris tublid olnud. Miks see ei võiks jätkuda? Teistpidi ei ole ma ka selline mees, kes ütleb, et nüüd kindlasti läheme sajaga selle peale välja. Me teame, et kui selline pool ime peaks juhtuma, siis see on kõikide asjaolude kokkulangemisel ja hea õnne korral teostatav. Kindlasti lähme oma õnne püüdma. Seda tunneb ka meeskond ning sellest tekib enesekindlus.

Kui eurounistus peakski täituma, kas siis võib leping veel aasta võrra pikeneda?

Euroopasse pääsedes ma loodan, et on juba nooremaid mängumehi, kes selle taseme välja veavad. Mõeldes mu rollile klubi juures, siis ega ei teagi, kas mujal maailmas sellist asja juhtub, et klubi president mängib. Eks selle teeb võimalikuks selline Eesti väiksuse probleem. Teistpidi oleme kasvufaasis ning see, et endised mängijad jääksid ükskõik mis rollis jalgpalli juurde on väga oluline. See tekitabki järgmisi generatsioone. Enda poole pealt vaadates ma praegu mingeid seinu sellele ette ei paneks. Kui näiteks Georg Pank ja Kaspar Laur mu puhtalt üle mängivad, siis astungi kõrvale, kui on aga mingi hetk vaja toetavat rolli esinduse juures, siis teen seda hea meelega.

Tehes korra väikse tagasivaate su karjäärile, millised on olnud kolm emotsionaalselt kõige meeldejäävamat hetke?

Selliseid üksikuid mänge või seiku on raske välja tuua, sest olen alati olnud meeskonnamängija. Samastudes meie praeguse Tallinna Kalevi esindusega, meeldib mulle pikema perioodi jooksul vaeva nägemine ühtse meeskonnaga, kus tekib hea fiiling ja sünergia. Nende koosmõjul liiguvad asjad iseenesest paremini. Üks sellistest on kindlasti Hollandi meistriks tulemine. Keegi ju ei uskunud hooaja alguses selle võimalikkusesse. Teisena tooksin kindlasti välja Augsburgiga saavutatu, kui tulime Saksamaal viiendale kohale ning läksime Euroopasse. Me alustasime seda hooaega sellest, et kas ikka jääme püsima või mitte. See oli ülisuur ning ülikõva meeskondlik saavutus koos tugeva klubipoolse panusega. Kolmandana nimetaksin Eesti koondisega play-offi jõudmise. Kuigi sellel on ka selline kurb emotsioon küljes. Vaadates seda gruppi, mille teisena lõpetasime, siis keegi ei uskunud, et nii kaugele jõuame! See oli ühe valiktsükli ülisuur pingutus selle meeskonna ja treenerite poolelt. Muidugi on ka Liverpooliga Champions League finaali jõudmine emotsionaalselt eriline hetk, kuid selle tõenäosus oli kindlasti oluliselt suurem võrreldes nende teistega. Kui uskuda ja mitte alla anda on kõik asjad võimalikud.

Mida oleks sul öelda Tallinna Kalevi lastevanematele?

Meie klubi eesmärk on arendada noormängijaid, aga me ei tee seda lihtsalt harrastussportlaste kujundamise mõttes, vaid soovime tulemus- ja profisporti teha ning anda nendele lastele kõige suurem tõenäosus profijalgpalluriks saamisel. See on meie kõige suurem missioon, mille peale läheb palju inim- ja finantsressurssi, aga see ongi meie mõte, et anda Eesti noorele kõige parem võimalus lüüa läbi maailma jalgpallis ja jõuda Eesti A-koondise tasemele. Hetkel oleme me oma klubiga arenguprotsessis, kus lisaks noorte arendamisele tegeleme ka kogukonna kasvatamisega. Mitme aasta pärast jookseb see noor kalevlane, kes praegu meil treenib, juba ise esinduse eest väljakule ning loome aluspinda, et siis oleks tal veelgi suurem toetajaskond tribüünil.

Mida oleks sul öelda meie jalgpallifännidele?

Käimasolev Premium liiga hooaega on võit kogu Eesti jalgpalli jaoks. Tabeliseis on väga huvitav ning nii öelda nõrgemate klubide suutlikkus tugevamatele klubidele vastu saada tähendab, et sportlik tase liigal on tõusnud. Ning kõik need väiksemad probleemid nagu liigahooaja algusaeg või euromängu pauside pikkus jõuavad sellesse punkti, kus meie ja Pärnu Vaprus praegu näitamegi, et oleme piisavalt suureks saamas ning Eesti Jalgpalli Liit peab hakkama arvestama kõigiga. See ongi see järgmine tase, mille Eesti jalgpall peab saavutama, et kõik on võimelised eurokohtade nimel võitlema, mis omakorda loksutab kõik need asjad omamoodi paika. Ega jalgpalliliidus neid otsuseid lihtsalt tuule suuna pealt ka vastu ei võeta. Sealgi on omad plussid ja miinused, mis läbi kaalutakse. Julgustan kõiki tribüünile tulema ja Eesti vutti toetama! Üks meie missioonidest, mille nimel oleme koos Joel Lindperega juba kuus aastat klubi juhtides vaeva näinud, ongi jõuda sportliku taseme poolest sellesse punkti, kus meie klubi vastu on hakanud suurem huvi tekkima. Kui sport oleks selline matemaatiline Exceli tabel, siis oleks väga lihtne seda asja teha, spordis on aga väga palju nüansse. Meie puhul oleneb see hästi palju noortest mängijatest, nende kasvatamisest ja arendamisest, millest meie edu sõltub ning sellesse me investeerimegi.

Miks peaksid eestlased leidma tee jalgpallistaadioni tribüünile?

Arvan, et kogu jalgpall on ühtne tervik ning sinna sisse kuuluvad ka fännid ja kogukonnad. Ma ei ütleks, et kui Premium liiga klubil puuduksid fännid, siis mängijad ei mängiks, muidugi mängiks! Aga kui see õige sünergia kogukonna, fännide ja klubi vahel tekib, siis emotsioonid väljakul on suuremad ning mängijad panevad samuti selle viimase protsendi endast juurde. Sellest tuleneb mängijatel areng ning pealtvaatajad saavad selle emotsiooni, mida nad saama tulid. Mõnikord on see positiivne, vahel negatiivne aga see kuulub asja juurde.

Olen arvamusel, et kui tõuseb sportlik tase, siis tõuseb ka üldine huvi. Publiku arv tribüünil kasvab ning jalgpallikultuur areneb. Samamoodi räägitakse hästi palju kohtunike tasemest, kuid see tõuseb samamoodi läbi liiga sportliku taseme tõusu. Iga kord tehes karjääris järgmist sammu on mul tulnud selle tasemega kohaneda, kui ma oleks ärakukkunud, oleks tulnud keegi teine ja selle sama asja ära teinud. Kui me tahame areneda ja kinnitada end tugeva jalgpalliriigina, siis kõik need asjad on vajalikud ja toetavad üksteist. Mille poolest muude kultuuriruumide lapsed saavad kerge eelise seisneb nendes juurtes – nende vanaisad/vanaemad, isad/emad käisid jalgpalli vaatamas ning lapsed olid nendega kaasas. Nad olid juba noorelt staadionil, vaatasid seda, hingasid selles rütmis ning hiljem läksid veel vanematega parki jalgpalli mängima. Niimoodi need kokkupuute punktid ja huvi tekivadki. Sünnivad esimesed kohalikud iidolid ja sealt hakkavad need unistused kasvama. See on ülitähtis mõlemale, ka mängijatele, et kui nad näevad palju vaeva, siis inimesed hindavad seda.

Kes Tallinna Kalevi noortest võiks sinu arvates teha järgmisena sammu välismaale?

See on hästi huvitav teema – kuna jalgpallureid maailmas on väga palju ja see valik kuskile jõudmise osas on meeletult karm. Sellest tulenevalt noored peavadki juba varakult aru saama, et kuidas nad esindavad oma praegust koduklubi. Selle meeskonna edu laobki pinnase, et kuskile jõuda. Kõigil meie mängijatel on võimalus teha iga päev trenni ja end iga mäng tõestada ning läbi selle end skautide ja teiste suuremate klubide vaatevälja mängida. See on vägagi iga mängija enda peas kinni. Kui keegi juba rahuldub keskpärasusega, siis see tõenäosus on väga väike. Mina unistasin hästi suurelt, aga kõik need unistused ma tegin väikesteks tükkideks. Seda vastavalt, kas siis ühe hooaja või ühe klubi võtmes. Kõigil neil, kes on praegu Kalevi esindusmeeskonnas, on see võimalus, aga nad peavad selleks ise roppu moodi vaeva nägema. Tuleb unistada ja uskuda sellesse!

Kas kaugemale tulevikule mõeldes on sul ka olemas treeneriambitsioon?

Kui treeneriametile mõelda, siis tegeleksin noortega. Mul on arvamus, et lihtsam on painutada noort kui vana puud. Päris esinduse treeneri motivatsiooni mul ei ole, sest tean kui palju ajaressurssi sinna läheb – oled ikkagi nagu profisportlane, aga treeneriametis. See on väga suur vastutus ja ajamahukas tegevus. Pigem näen enda rolli kuskil klubi juhtimise juures või mõne noortegrupiga vanuses 13-17 tegelemises. See oli ka minul endal kõige huvitavama arenguga periood, sest siis juhtub ülipalju ja need on noore sportlase arengus väga tähtsad aastad.

Oled vahepeal jõudnud ka tantsusaates osaleda, kas oled sealt saanud inspiratsiooni mõneks säravaks tähistuseks kui peaksid värava lööma?

Mul neid muuve on kindlasti juurde tulnud, aga arvan, et ladinatantsu stiiliga hiilgama ei hakkaks. Viini valsiga aga võib olla küll!

Ragnarit võib esimest korda Kalevi särgis väljakul näha 22. juulil, kui kell 17.00 võõrustame Kadrioru staadionil Pärnu Vaprus.

NÜÜD MÜÜGIL: Piletid nüüd müügil Piletitasku lehel siin https://www.piletitasku.ee/et/event/2239

Autor: Jan-Erik Tihemets