Eelmisel hooajal said Jalgpalli Liidu poolt tunnustust kaks Kalevi lapsevanemat, kes jäid oma imeheade wrappidega neile toitlustajatena kodumängudel silma. Wrapimeistrid on ka aktiivsed Kalevi kotkaste liikmed ja meie uurisime lähemalt, kuidas vanemad Marika ja Reelika koos poegade Maironi (13) ja Tristaniga (13) Kalevisse jõudsid ja mis on nende unistused. 

Kuidas te jõudsite Kalevisse?

Marika: Mairon hakkas jalgpalli mängima lasteaias ja tema esimeseks treeneriks ei olnud keegi muu kui Mati Pari. Laps käis 2 aastat Levadias ja siis otsustasime vahetada klubi. Kalev on meie kodule kõige lähemal, logistiliselt kõige loogilisem valik.  Teine väga suur põhjus oli see, et meil olid paar sõpra juba grupis ees ootamas.

Reelika: Algselt oli Tristan judopoiss, siis leidis enda jaoks jalgpalli. Alustas Jüri Kalevis ja sealt liikus Ander Aaviku käe alla Tallinna Kalevisse.

Millest kasvas välja soov Kalevi Kotkastega liituda?

Marika: Mina olen juba loomult selline rahutu inimene ja kuna meie perele on klubi ja klubi vedavad inimesed siiani sümpaatsed, siis juhtus see kuidagi väga orgaaniliselt. Klubi on ühelt poolt vana, 111 aastat kohe varsti, aga teisalt veel väga noor ja olla kasvõi imepisike osa sellest, milleks me tulevikus võime kasvada nii klubi kui ka kogukonnana, on kindlasti huvitav protsess. Väga mugav oleks olla kuskil, kus kõik on paigas, aga see oleks igav. Olen sellise väikese klubi juures, kus eduni on pikk maa ja liigutakse samm-sammult edasi. Arvan, et kõik, mis ühiselt ja koos tehakse viib Kalevi ükspäev Eesti klubijalgpalli etteotsa. Lisaks leidsin ma siit Reelika ja ülejäänud on juba ajalugu. 

Reelika: Alustasime Marikaga oma poiste mängudel kodukohvikuga ja sealt hakkas pall veerema. Veeretas meile paar väikeste jalgpallurite turniiri toitlustamist ja edasi tuli juba Premium liiga mängud ja meie imelised wrapid. Tundsime, et oleme kogukonnale vajalikud ja saame aidata. See on olnud väga meeldiv ja meil on ainult rõõm olnud seda teha. 

Milline oli esimene Kalevi kodumäng, kus käisite?

Marika: Ma tõesti ei mäleta esimest kodumängu aga usun, et see oli selline poolenisti kohustuslik tulemine (Anderi käsk oli toona seaduseks) ja mul on selle üle ainult hea meel, sest tänu sellele oleme me nüüd kodumängudel nii palju kohal kui ajagraafik ja elu laste võistluste kõrvalt lubab. 

Reelika: See jääb ikka aastate taha.

Mis positsiooni pojad kunagi Kalevi esinduses mängima hakkavad?

Mairon näeb ennast tipuründajana või vasak/parem rünne ( 9, 7, 11 positsioonid ).

Tristani ainus valik on keskpoolik, vastus tuli hetkega. Kõik on läbi mõeldud ja paigas.

Millega vabal ajal tegelete?

Marika: Rahutu hinge kohta olen ma üsna kannatlik raamatukoi. Mulle tõesti meeldib lugeda raamatuid või siis lihtsalt klapid pähe panna ja muusikat kuulata. Selle vaba ajaga on nii nagu on ja kui on olemas hetk endale, siis need 2 on mul kiirvalikus. Aga käin hea meelega Reelika juures muru niitmas , see on hea viis lülitada end välja ja muretseda ainult murus olevate konnade päästmise peale, sest ma tõesti ei taha neist murutraktoriga üle sõita. 

Reelika: Vaba aeg, kui seda jalgpallihooajal tekib, kulub meelistegevustele – koduaias nokitsemine ja minu suur kirg on käsitöö. Mõlemad teevad meele rõõmsaks.

Millega poisid väljaspool jalgpalli tegelevad?

Marika: Maironile meeldib peaaegu igasugune sport. Ta käib sageli isaga korvpalli mängimas ja panime nüüd karantiinis olles kodus ka ühe mini korvpallilaua seinale, hetkel ongi see tema jaoks kõige lahedam tubane tegevus (mina nii ei arva). Hiljuti aga õpetasin ta rulluiskudega sõitma ja temast on saanud päris hea ja asjalik trennikaaslane. Talle meeldib ka väga süüa teha ja on alati hea meelega abiks. Praegu on tal aga käsil aktiivne teismeliseks olemise periood, kus talle tohutult meeldib oma vanemate taluvusepiire katsetada. 

Reelika: Poisid nagu poisid ikka, meeldib mängida arvutimänge, veeta aega koos sõpradega (enne karantiini ja kindlasti pärast karantiini), jalgrattaga sõita ja aeg-ajalt tuleb kodus ka ema-isa aidata. Traktoriga muru niitmine on lemmiktöö. Kui kunagi peaks staadioni muruniitmiseks suvetöölist vaja olema, siis räägime läbi .

Kes on teie lemmik esinduse mängija?

Marika: Mul on mingi väravavahtide kiiks, ei saa Kalevis ka sellest mööda – Karl Andre Vallner loomulikult. 

Reelika: Lemmikuks on samuti Karl Andre Vallner.

Kui saaksite üheks päevaks koha vahetada kellegagi Kalevi kontorist, kes see oleks ja miks? 

Marika: On teil alles rasked küsimused  ma ei teagi! Ma arvan, et administraator on tegelikult kõige suurem pealik klubis, seega ma valiks selle vastutusrikka positsiooni. Tal on ikka kõige adekvaatsem ülevaade, mis parasjagu või terve päeva jooksul klubis ja staadionil toimub või toimunud on. Ülemboss, kes delegeerib ja ülejäänud on juba jooksupoisid.

Reelika: Ühe päeva võiks olla samuti valvelaua tädi. Kõik huvitav mis toimub on näha ja kuulda.

Mis on kõige pingelisem mäng, kus lapsevanemana kaasas olete käinud? 

Marika: Meil on ette tulnud igasuguseid olukordi aga ise arvan, et elasin kuni luuüdini kaasa Tallinn Cup 2019 mängudele. Erinevaid emotsioone oli rohkem kui mõnel suurmängul.

Reelika: Jah, tallinn Cup 2019. Seal oli selgelt näha erinevate rahvuste eripärasid, läks lausa isegi löömaks. 

Kui oleksid jalgpallur, siis mis positsiooni mängiksid?

Marika: Kapteni positsiooni.  Tegelikult jääksin truuks väravavahi positsioonile.

Reelika: oleksin samuti väravavaht.

Mis on teie imeliste wrappide saladus?

Marika: Kui ma seda ütlen, siis pole see ju enam saladus! Aga tublid, et vähemalt üritasite.

Reelika: Meie wrapid said kohe esimesel korral rahva suurteks lemmikuteks ja tagasiside on olnud ainult positiivne. Las see jääbki meie väikeseks saladuseks.

Kui poisid ei mängiks jalgpalli, siis tegeleks…? 

Mairon tegeleks kergejõustikuga või korvpalliga. Tantsimine on ka teema.

Tristan tegeleks äkki korvpalliga.

Miks peaks käima Premium liiga mängudel? 

Marika: Spordist laiemalt on saanud korralik meelelahutus ja see on üks viis saada mingisugust emotsiooni. Spordimängud võivad pakkuda põnevust, üllatust, viimase sekundini usku ja lootust, võidujoovastust aga ka pettumust, kaotusvalu jne aga peamiselt on sul võimalus elada oma lemmikule/lemmikutele kaasa. See on kultuur, mis eesti klubijalgpallis vajab kõvasti abi arenemisel. Me ei saa Premium liigat võrrelda mõne populaarse ja suure liigaga Euroopas, vaid peaksime sellest, mida siin kohapeal pakutakse, võtma maksimumi. Ka Premium liiga klubid ja mängijad suudavad pakkuda ilusat ja loovat mängupilti ja elamust. Minu väga sügavalt isiklik arvamus on, et me peaksime kõvasti vähem toetama sellist globaalset isikukultust, sest jalgpall on meeskonnamäng ja keskenduma oma klubi(de)le ja kohalikele tegijatele.

Reelika: Tohutult suur elamus ja küünarnukitunne. Oleme ise kohal olnud nii pealtvaatajatena kui ka leti tagant rahvast teenindades omadele kaasa elanud. Mõlemad positsioonid on super lahedad.

Mis on poiste suurim unistus jalgpallis? 

Marika: Mairon unistab kindlast tulla Eesti Meistriks ja seda loomulikult Kalevi särgis, veel on tema jaoks suur eesmärk pääseda koondisesse ning väga suurelt unistab ta pallimisest  Liverpooli meeskonnas ja Meistrite Liiga võitmisest. Lihtsad soovid 

Reelika: Tristani unistus on jõuda ühte euroopa TOP 7 klubisse.