Praegune Kalevi U21 võistkonna peatreener Daniel Meijel (45) alustas oma jalgpalliteekonda 2001. aastal, kui ühines EBS Teamiga. Paar aastat hiljem moodustati nimetatud võistkonnast koos Eesti Spordiselts Kaleviga ühendvõistkond ja koos hakati mängima Kalevi nime all.

Esimene hooaeg Kalevi nime all mängides oli aasta 2004, kui esindusvõistkond mängis II liigas ja duubelvõistkond IV liigas. Daniel oli algusest alates duubelvõistkonna treener: “Kui käisin EJL koolitusel, siis kuidagi kutsuti Kalevisse.” Esimene aasta Kalevis oli treenerite jaoks edukas, sest Meijeli juhendamisel suudeti neljandast liigast kolmandasse tõusta ning esindusvõistkonna tolleaegse peatreeneri Aavo Sarapi juhendamisel tõusti teisest liigast esimesse. Kalevi ridadesse kuulusid siis näiteks Ivar Lepiku, Vahur Kiis, Kert Küttis, Tiit Tikenberg jpt. Daniel võttis 2004. aasta hooaja emotsioonid kokku nii: “Mäletan, et olukord ja meeleolu oli kindlasti positiivne. Kõik oli uus ja huvitav!” 

Läbi ja lõhki kalevlane on ka esindusvõistkonna treenerina kätt proovinud. Esimese korra kohta mäletab Meijel rääkida: “Esindusvõistkonna juurde minekut täpselt ei mäleta, aga Aavo tegi sellest juttu. Oli vist aasta 2006, kui Sarap ühel päeval ütles, et tal on treenerite kursusega väljasõit ja otsustas mind koos ühe teise treeneriga esinduse mängule toimetama panna. See teine treener ei tulnud ainult mängule kohale ehk mul oli korralik mandraaž sees. Mänedžer (Kaido Mägi) oli kõrval ja kuidagi sai see mäng mängitud. Mäng toimus Kalevi murul, ma ausalt ei mäleta, mida ma neile mängijatele seal rääkisin, aga peale lõpuvile, kui poisid riietusruumis mulle otsa vaatasid ja mina neile midagi öelda ei osanud, õpetasid nad mulle, kuidas võiduhüüdu teha.

Danieli järgmised kogemused esinduse treenerina olid juba rahulikumad ja 2007. hooajaks võttis Aavo ta püsivalt esinduse juurde. Viimati oli Daniel esindusvõistkonna treenerite staffis 2018. aasta hooajal koos Argo Arbeiteri, Liivo Leetma, Mattias Traublumi ja Kaspar Ivaskiga.

Oma treenerikarjääri kõige rohkem hinge läinud mäng on Meijeli jaoks 2010. aasta augustikuus peetud karikamängu 1/32 finaal FC Levadia vastu Kalevi muruväljakul. Treener mäletab soojendusest rääkida: ”Oli karikamäng Eesti absoluutse tipu Levadia vastu ning kui sooja läksime tegema, siis oli staadionil haudvaikus (tavaliselt alati muusika ikka mängib soojenduse ajal). Keset soojendust hakkas aga üle staadioni leinamuusika kõlama, keegi ei saanud midagi aru, jätkasime soojendusega ja mõtlesime, et ehk on muusika põhjuseks kõrval asuv surnuaed.” Vastased olid mängu ilmselge favoriit, aga Kalev suutis kõiki üllatada lisaajal Cristopher-Magnus Roseni löödud 1-0 võiduväravaga. “Need emotsioonid, mis sellest mängust tulid, olid super positiivsed”, ütles Meijel. 

Kõige meeldejäävam mäng treener Danieli jaoks on pärit 2009. aasta teisest poolest. Ta meenutab: “Aavo oli juba Kalevist lahkunud, aga hooaeg oli vaja lõpuni mängida. Mängu eel olime meie juba arvestanud liigast välja kukkumisega ning vastased ajasid oma eesmärki taga. Nemad läksid teisel poolajal kahe väravaga juhtima ja napilt enne lõppu saime viigi kätte. Lisaajal lõime üllatuslikult ühe värava veel ja võit oli meie!

Olime superemotsioonidega teel riietusruumide poole, kui vastaste staffi juurest tuldi rääkima, et me oleme neid petnud, nad kaebavad kuhugi ja nõuavad kahjutasu. Tuli välja, et üks meie laenulepinguga mängijatest ei tohtinud tolle klubi vastu mängida, öeldi, et nii on laenulepingus kirjas. Minul polnud sellest aimugi ja klubist ei teatud ka midagi. Mängijad tirisid mind segaduse keskel lõpuks riietusruumi, kus karjusime oma võiduhüüded ära ja jutualune mängija ei julgenud pärast sealt lahkudagi, sest tema oli kõigele lisaks mängus kaks väravat löönud. Nagu ma pärast teada sain, oli see leping mitteametlik, aga sellegi poolest oli peale mängu lärmi vastaste klubihoones kõvasti.” Daniel lisas loole veel: “Järgmise või ülejärgmise aasta hooaja eel pidasime selle sama klubiga ka hooajaeelse treeningmängu, mis lõppes kähmlusega. Sellist asja polnud varem näinud ja loodan, et rohkem ei näe ka.”

Kõige negatiivsemad emotsioonid pärinevad Meijeli jaoks 5. novemberist 2017, kui pidi minema otse esindusvõistkonna mängult Maardust duubelvõistkonna mängule Kalevisse. Mõlemal võistkonnal oli hooaja viimane mäng ja võimalus tõusta liiga võrra kõrgemale (vastavalt Premium- ja Esiliiga). Mängud olid algselt samal ajal, mis muudeti ära nii, et Daniel jõudis mõlemale mängule. Maardus lõppes mäng lisaajal kaotusega (lõppseis jäi 2-1) ja emotsioon oli kõigil nullis. Daniel kirjeldas seda kui: “Ei suutnud millestki mõelda, täiesti tühi tunne.” Duubli jaoks oli ühe konkurendi mäng lõppenud Kalevi jaoks soodsalt, aga see Meijeli emotsiooni tõsta ei suutnud. Duubli mäng toimus Kalevis Keila vastu ja see võideti 4-0, mis tähendas, et koht Esiliigas oli kindlustatud, kuid treener ei osanud selle üle siis rõõmustada. Ta mäletab veel lisada: “Pärast saime teada, et Kalevi esinduse mäng ei määranud midagi, sest Premium liigast võeti keegi maha. Sellest räägiti juba enne mängu, aga mängu ajal selle peale ju ei mõtle. Selliseid emotsioone, mida jalgpall sellel päeval nii lühikese ajaga pakkus, on võimatu kirjeldada.”