TALLINNA KALEVSUURED EESMÄRGID

Tallinna Kalevi jalgpallimeeskond asutati aastal 1911, kõigest 10 aastat pärast Jalgrattasõitjate Selts Kalev asutamist 24. mail 1901. Omariikluse algaastatel oli Kalev üks kahest Eesti jalgpalli lipulaevast VSS Spordi meeskonna kõrval.

1909. aasta kevadel moodustasid Tallinna koolinoored eesotsas Julius Reinansi ja Bernhard Abramsiga jalgpalliseltsi Meteor, kes hakkas treenima juba aasta varem. Meeskonna mänguvormi kuulus sinine särk ja valged püksid. Esimeseks võistkonna treeneriks kutsuti toona Tallinnas elanud inglasest linakaupmees John Urchard. Viimane tellis Inglismaalt ka esimese komplekti jalgpallisärke. Meeskonnaga liitus ligi 40 mängijat. Teiste seas sellised hilisemad tuntud spordimehed nagu Voldemar Luik, Otto Silber, Johannes Ellip, Artur Sälg, Johannes Villemson, Sergei Orlov, Rudolf Kuuskman, Ferdinand Raba jt.

Meteor mängis 6. juunil 1909 Tallinnas Lasnamäel Valge majaka taga väljakul Eesti esimese ametliku kohtumise teise pealinna klubi Merkuuriga ja võitis 4:2. Kaks aastat hiljem, 1911. aasta kevadel otsustasid peamiselt kergejõustikuga tegelenud Abrams, Villemson ja Kuuskman siduda end Kaleviga, kus olid sportimiseks paremad tingimused, ning keelitasid ka teisi endale järgnema. Nii läkski kogu Meteori meeskond 27. mail 1911 täies elavjõus üle Kalevisse, kellele lisandusid veel mitmed uued koolinoored.

Kui esialgu oli Kalevi koduplatsiks Lasnamäel asunud Valge majaka väljak, siis 1913. aastal ehitas linnavalitsus Tiigiveskile (praeguse Kalevi staadioni läheduses) avaliku jalgpalliväljaku, millest sai Kalevi uus koduväljak.

Talinna Kalevi loomise järgselt küttis 1920-ndatel kirgi vastasseis Kalevi ja Sport vahel. Kohaliku derby stardipauk anti 9. mail 1920 toimunud sõprusmänguga. Koduse meistritiitli haaras reeglina üks nendest kahest klubist. Võistkondade kohtumised kujunesid suursuguseks spordisündmuseks, mis tõi kohale täismaja ehk 2000-3000 pealtvaatajat.

1923. aastal võitis Tallinna Kalev esimese meistripärja, kui otsustavas kohtumises alistati Sport 1:0. Võistkonna ridades mängisid sellised eesti jalgpalliajaloo suurnimed nagu August Lass, Eduard Ellman-Eelma, Arnold Pihlak, Ernst Joll, Elmar Kaljot jt. Suur osa Kalevi toonasest koosseisust osales Eesti jalgpallikoondise liikmetena ka 1924. aasta Pariisi olümpiaturniiril. Antud perioodi võib pidada üheks Kalevi kõrgajaks.

1930. aastal jõudis Kalev teistkordselt Eesti meistritiitlini. Nelja tugevama klubi turniiril oli soosikuks ammune konkurent Sport, kes ei suutnud alistada noort Kalevi  koosseisu. Enne viimase vooru mängu jagati samade punktidega võrdselt esikohta. Viimases voorus 5. oktoobril võitis Kalev Narva meeskonda Võitleja skooriga 11:0 ja tuli Eesti meistriks. Seejuures vajas Kalev meistriks tulemiseks vähemalt kaheksaväravalist võitu, kuna Sport oli võitnud viimase mängu 3:0.

Omariikluse päevil tuli Kalev esikolmikusse veel kolmel korral. 1939. aastal jõuti ka karikafinaali, kus kaotati TJK-le 1:4. 1930-ndate silmapaistvaim mängija oli Ralf Veidemann, kes kuulus mitmel hooajal kindlalt Eesti koondisse.

1930. aasta meistritiitliga seoses oli jutuks aus sport. Nimelt 1937. a. veebruaris toimunud Eesti Jalgpalliliidu esindajatekogul tegi Aleksander Mändvere, kes oli üks Kalevi juhte ja jalgpalliliidu juhatuse liige, teatavaks, et 1930. a. meistritiitel läks klubile maksma 1000 krooni. Ajaleht Uus Eesti märkis: “Nagu nüüd Mändvere avaldas, maksnud Kalev Võitlejale sõidukuludeks 500 krooni. Kuhu jäi teine 500 krooni, sellest Mändvere ei kõnelenud. Avaliku saladusena kõneldi aga sellestki, et teine viissada kuulus Narva meeskonna väravavahile Viruverele.” Kui spordiselts Kalev tähistas 1931. aastal oma 30. tegevusaastat, kirjutati jalgpalli kohta: “Ühendagu jalgpallisport meie pere hüüdsõnaks: Mäng olgu aus. Ainult kindla moraaliga kasvatame omale järeletuleva põlve.”

Sõjajärgses Nõukogude okupeeritud Eestis mängis Tallinna Kalevi jalgpallimeeskond 11 hooajal (1947–1954 ja 1960–1962) Eesti esindusmeeskonnana NSV Liidu meistrivõistlustel. Viimati 1946. aasta kodustel meistrivõistlustel mänginud kalevlased olid kolmandad, sealt edasi esindas Kalevit koduses liigas teine koosseis. 1955. aastal pääses Tallinna Kalevi esindusmeeskond tagasi Eesti NSV meistrivõistlustele. Tasuks võideti esimene ja seni ka viimane sõjajärgne meistrikuld. Tasavägiselt kulgenud turniiril kindlustas Tallinna Kalevi, kelle üks põhitegijatest oli hilisem Eesti koondise peatreener Uno Piir, endale esikoha lisamänguga. Põhiturniiril koguti Tartu Dünamoga võrdselt 28 punkti. Seejuures nende viimast 0:0 lõppenud mängu vaatas 6000 pealtvaatajat. Lisamängu võitis Kalev 3:1.

1960. ja 1961. aastal esindas Tallinna Kalev eesti jalgpalli NSV Liidu meistrivõistluste kõrgliigas. Üleliidulise jalgpalliföderatsiooni soovi alusel kaasati turniirile kõik rahvusregioonid, kokku 22 võistkonda. Teiste seas said endale koha ka Baltimaad, sealhulgas Eesti NSV. Kodus otsustati, et Eesti NSV-d esindab nimetatud liigas Kalev ja peatreeneri rolli asus Elmar Saar, keda abistas Uno Piir. Sisuliselt vabariigi koondisena esinenud Kalev saavutas hooaja lõpuks 19. koha. Seljataha jäid Vilniuse Spartakas, Bakuu Neftyannik ja Chișinău Moldova. Teine hooaeg kõrgliigas lõppes viimase 22. kohaga ja langemisega esiliigasse. Ometi näitas Kalev mitmeid suurepäraseid mänge. Nii viigistati kodumurul 2:2 pronksi võitnud Moskva Spartaki ja 0:0 Moskva Dinamoga. Kusjuures Spartaki vastu juhiti veel 69. minutil 2:0. Toonases meeskonnas andsid tooni sellised tuntud nimed nagu Ants Veldermann, Mati Gilden, Benno Tael,Erich ja Karl Kollo, Raul Nell jt.

Eesti jalgpallikaardile tuli Tallinna Kalev jalgpalliklubina tagasi 2002. aastal, mil 1. septembril asutati iseseisev klubi. Asutajateks olid Rein-Vello Ojavere, Mati Liim, Kaido Mägi ja Raimo Nõu, juhatusse valiti Ojavere, Mägi ja Nõu.

Järgmisel aastal võideti juba esikoht III liiga põhja tsoonis ja 2004. aastal II liigas. 2005. aastal mängiti I liigas ja saavutati 4. koht. Aasta hiljem, 2006. aastal jõuti I liigas esikolmikusse ja üleminekumängudega tagati endale 2007. aastaks koht meistriliigas.